Disainer Helen Allik

Ma ei ole kunagi olnud eriline eneseeksponeerija. Kõik muutus, kui Helen Allik Sleepwear ööriiete brändiga alustasin. Sain aru, et ükskõik kui särav kollektsioon võib olla, ei jõua see ilma turunduse, reklaami ja pideva tähelepanu tekitamiseta inimesteni. Kollektsiooni ja moeshowde fotodega huvi tekitamine on üks asi, kuid intervjuud, kus küsimused ei hõlma ainult ööriiete teemat, vaid ka disainerit isiklikult, on hoopis midagi muud.

Minu esimene intervjuu oli aastal 2011 ajakirjale Buduaar, noorte tõusvate disainerite rubriigis. Kuna see oli esimene avalik intervjuu ja Helen Allik Sleepwear bränd oli alles alustamas, olin siiralt üllatunud, kuidas nad mu leidsid ja miks minust lugu teha soovisid. Samas praegu neidsamu küsimusi-vastuseid lugedes paistab silma tohutu enesekindlus. Väitsin, et ükski väljakutse ei ole liiga raske ja saavutused maitsevad tunduvalt paremini, kui selleks on tööd tehtud, vaeva nähtud ja pisaraid valatud ning et tahan saada Kate Middletoni lemmikdisaineriks:)

Viimase intervjuu tegemise soovile portaalilt goodnews.ee reageerisin samuti: “Kuidas nad mu leidsid?!” aga kuna värske kollektsioon oli kohe välja tulemas, oli see väga õigesti ajastatud pakkumine. “Kuidas sinust disainer sai” ja “kust inspiratsiooni ammutad” olid sellised küsimused, mida juba oodata oskasin,  aga “kui palju mehed hindavad naise ööriietust” ja “mida Eesti naistele soovitada tahaksid” olid sellised, mille üle veidi mõtlema pidin. Eesti meestele seevastu oleks küll üht-teist soovitada tahtnud, aga ehk avaneb mul selleks võimalus järgmises intervjuus!

Goodnews.ee portaalis ilmunud intervjuud saad lugeda siit. Vastuste tekst, muide, on muutmata, sõna-sõnalt selline, nagu mina selle kirjutasin.

Öeldakse, et suur tükk ajab suu lõhki. Aga öeldakse ka, et julge pealehakkamine on pool võitu. Ja öeldakse, et kes palju teeb, see palju jõuab.  Usun, et elu ei saada õnnelikke juhuseid ja katsumusi kellelegi, kes nendega hakkama ei saa, nii et kui mulle pakuti võimalust näidata moedemmil oma kollektsiooni päeval, mil ühe demmi juba teises linnas kokku olin leppinud, ei mõelnud ma eriti pikalt. Kollektsioon oli valmis, modellid olemas ja kahtlemine on nõrkadele, seega võtsin kaks demmi samal päeval plaani ja tegin need ära!

Esimene üritus oli KEEP SIZE 40 Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Tegu oli terve päev kestva üritusega, kus Eesti disainerid müüsid oma loomingut ja toodangut ning toimusid mitmed moeshowd.  Korraldajad olid väga toredad, modellid hästi tublid ja kogu show läks väga hästi. Olen päris mitu moedemmi teinud, aga lõpuks esimest korda toodi mulle lilli! Aitäh mu armsale sõbrannale Monsale!

Kollektsioon kokku pakitud,  sõitsin edasi Tartusse. Ööklubis Maasikas toimub iga paari kuu tagant Ahvatluste Klubi nimeline üritustesari. See on mõeldud ainult naisterahvastele, keda paaritunnise ürituse vältel hellitatakse erinevate kokteilide ja snäkkide, auhindade ja moedemmidega. Kuna tulin Tallinnast otse eelmiselt ürituselt, magasin lavaproovi maha ja jõudsin koos kollektsiooniga kohale vahetult enne ürituse algust. Tantsuklubi Shaté tüdrukutega teen koostööd juba mitu aastat, usaldan neid ning nende laval esinemise oskust ja professionaalsust, seega ei muretsenud eriti. Kui uurisin, mis ja kuidas laval toimuma hakkab, teatas lavastaja Krõõt Kiviste: “See on üllatus! Aga väga äge üllatus!” Ja hetk hiljem: “Ah jaa…sa muide lähed täna koos modellidega lavale!” Tavaliselt ma seda ei tee, sest ööriiete kollektsioon, Shaté tüdrukute lavashow ja lõpus seal vahel jalutav disainer ei käi minu meelest kokku. Lõpptulemus oli rabav, tüdrukud olid säravad ja seksikad nagu alati ning lõpus nendega laval staaritseda oli ka väga äge!

Tervet Ahvatluste Klubis toimunud moedemmi galeriid saab näha siin.

Ma ei tea, kas teistel ka, aga vähemalt loomeinimestel toimuvad alati kõik asjad viimasel minutil. Sügistalvise kollektsiooni pildistamise kuupäev oli nädalaid varem fotograafi ja modellidega paika pandud, aga nagu ikka, sain viimase osa kollektsioonist valmis täpselt poolteist tundi enne pildistamist. See oli kollektsiooni “rosin” ehk pikk kimono…ja iga magamata minutit väärt!

Pikk kimono “ARACELI”
Modell Maria
Foto Annika Pihlak

Modellide osas polnud küsimustki – eelmise kollektsiooni pildistamine läks kaksikute Maria ja Mari-Liisiga suurepäraselt, nii et valik nende kasuks toimus paari sekundiga. Fotograafi leidmine oli seevastu keerulisem. Kuna lähemate tuttavate küsitlemine ei andnud tulemusi, kasutasin vana head läbi Facebooki otsimise meetodit. Üsna kiiresti kirjutas mulle üks tütarlaps, kes oli mu kollektsiooni pildistamisest väga huvitatud ja jagas selle osas ka kohe omapoolseid ideid. Otsustasin temaga katsetada. Juba esimese komplekti pildistamise ajal tahtsin käsi plaksutada ja seda kuni lõpuni. Ta oli kaasa võtnud mitukümmend lavastuse ideed ja suunas modelle väga oskuslikult, nii et minul ei olnudki muud teha, kui kaksikutele komplekte selga ja seljast ära aidata ning mõnel hetkel oma ideede ja soovitustega lagedale tulla.  Leitud läbi õnneliku juhuse, aga olen väga õnnelik, et nii läks ja fotograafiga ülimalt rahul. See kiidulaulu väärt fotograaf on Annika Pihlak.

Pildistamise lõpul, kui kõigil juba väike väsimus peale hakkas tulema, sai natuke nalja ka. Mari-Liis poseeris, Annika pildistas, mina jagasin poseerimiseks soovitusi, Maria vaatas pealt…ja teiselt poolt klaasi jälgis kogu aktsiooni aknapesija! Aken sai puhtam, kui iial varem, kuna vaatepilt oli ilmselt tema karjääri parim ja isegi nelja tüdruku pöörane naer ei pannud teda järgmise akna juurde kiirustama.

Öösärk “PERLA”
Modell Mari-Liis

Mõtlesin juba 2012 kevadsuvise kollektsiooni valmimise ajal, et tahan seda kindlasti kaksikute seljas pildistada. Kogemused on näidanud, et oma ideedest peaks avalikult ja palju rääkima, sest kunagi ei või teada, kellel mis sorti tutvused on või kes millega sulle nõu oskab anda. Nii oli ka kaksikute otsinguga – rääkisin sellest oma sõbranna Monsale, kes teatas kohe, et temaga samas tantsutrennis käivad ilusad modellimõõtu kaksikud. “Näe, seal nad ongi!” kiljus Monsa bussipeatuse suunas osutades. Kohe ma autost välja ei hüpanud ja modellide suunas jooksu ei pannud, aga üsna varsti kontakteerusin nendega. Tüdrukud olid hea meelega nõus poseerima tulema ja nüüdseks olengi nendega juba kaks kollektsiooni pildistanud.

Modellid Mari-Liis ja Maria

Mari-Liis ja Maria on väga sarnased! Kuna ma nendega väga tihti suhtluses ei ole, siis meigi- ja soengutoimkonnas pildistamiseks valmistudes läheb mul umbes pool tundi, kuni endas piisavalt kindel olen, et neid nimepidi kutsuda julgen.  Kuigi tüdrukud igapäevaselt modellitööd ei tee, on nad fotograafidele poseerimise alal väga osavad! Järgivad väga täpselt minu ja fotograafi soove ja nõuandeid, võtavad meisterlikult soovitatud poose ja näoilmeid ning improviseerivad omalt poolt juurde. Lisaks sellele on nad loomulikult väga ilusad!

Olen väga rõõmus, et ma läbi õnneliku juhuse kaksikud leidsin ja tahan nendega ka oma järgmisi kollektsioone pildistada. Loodan, et tüdrukud on sama meelt.

Ei, see ei ole see lugu, kuidas elu kinkis mulle ühe rabava kogemuse ja tundsin end nii läbiraputatuna ja inspireerituna, et panin oma ülevoolavad emotsioonid kollektsiooni loomisesse. Ei, see ei ole ka see lugu, kuidas elu ja inimesed ümberringi muserdasid mu kunstnikuhinge ja tundsin vajadust läbi ilusate uneriiete maailma paremaks muuta. See lugu on palju lihtsam, loogilisem ja pärit elust enesest.

Helen Allik Sleepwear sündis peaaegu 3 aastat tagasi, 2011 aasta jaanuaris. Minu maailmarändurist õde oli just leidnud tee kodumaale tagasi ja maandus mulle külla. “Minu kodu on sinu kodu” + vanema õe loomupärane hoolitsemisvajadus = andsin õele magamiseks oma pidžaama. Hommikul ise boyfriendi vanas nässakas T-särgis ärgates ründas mind veel enne kohvi- ja hommikusööginälja tekkimist pahurus nimega “miks mina pean vanades juustudes magama?!?”.  Õe, boyfriendi ja viimase sõbraga hommikusöögi ajal oma selleteemalisi mõtteid ja emotsioone jagades hakkas asi ilmet võtma – mida ei ole, seda tuleb ise teha!

Algus oli keeruline, hägune ja terviklikust kollektsioonist polnud veel juttugi. Aga idee ja teostus, kuigi väga tagasihoidlikul kujul, olid võimsad! Disainer oli samas ka õmbleja, õde pandi modelli rolli ja pildistas mu boyfriendi sõber, kes suure arve esitamise asemel kolm nädalat meie juures elas ja end erinavate gurmeesöökide ja -jookidega hellitada lasi. Esimene katsetus oli seega selline perekonnavärk, aga tulemus oli vaatlusel imeilus ja übernunnu, katsumisel mõnusalt pehme ja siidine, seljas ülimugav ning avalikult peale lendamise julgus tasus end kuhjaga ära. Senini tühjana seisnud nišši täitmine Helen Allik Sleepweariga oli tehtud.

Pidžaama “LEONE”
Modell: Grete
Foto: Kristian Kruuser